Talvine suplus annab energiat

Pildile jäid Silja ja Silveriga koos Cätlin Liidres, Enti Inno ja Daana Suun-Jantson.

 

Koroona teeb Koerus küll palju paha, kuid põhjus, miks perekond Flink ühel maikuu päeval Väinjärve ujuma läks ja südatalveks ka paljud sõbrad-tuttavad külma vette meelitas, peitub just koroona-kevades.

„Koeru rahva seas on taliujumine populaarne, paljud uued tulija, kes on katsetanud ja proovinud, on käima jäänudki. Väga lahe! Ise käisin viimati Väinjärves ujumas pühapäeval, 7. veebruaril," ütleb pereema Silja Flink naeruselt ja tunnistab, et kunagi varem pole nad abikaasa Silveriga talvel ujumas käinud.

„Läinud aasta kevadel, mai alguses hakkasime vaikselt karastama. Suplushooaeg polnud veel avatud, veesooja oli vast 17 kraadi. Suvel enam vette ei kippunudki, sest see tundus liiga soe – ainult laste pärast sai käidud. Septembrist hakkas jälle põnevaks minema. Kuni oktoobri alguseni käis koos meiega vees ka 8-aastane tütar. Siis läks vesi juba nii külmaks, et lastega ei riskinud. Aga kevadest on plaanis ka lapsed jälle vette viia. Kuna tütar on külmavares, tahame ka teda karastada."

Flinkide suplushooaeg pole aga lõppenudki.

Koos abikaasaga tegid nad jaanuari alguses Koeru taliujujate Facebooki grupi, kus on liikmeid ligi 15. „Hoiame jääauku lahti ja anname teada, et nüüd võib ujuma minna. Kui koroona polnud veel nii aktiivne, kogusime enne ujuma minemist kokku väikese grupi huvilisi. Koos on lõbusam."

Küsimusele, miks nad seda teevad, ei oska Silja esimese hooga vastatagi. „ Miks see mõte kevadel üldse tekkis? Mul on onu, kes on juba aastaid taliujumist harrastanud ja väga entusiasmi täis. Tavaliselt läks tema jutt ühest kõrvast sisse, teisest välja. Küllap mõjutas koroona, sest kevadel olime palju kodus, käisime perega looduses, mina hakkasin jooksma ja siis tekkis ühel hetkel mõte – miks mitte, prooviks ka. Põnev oli," selgitab Silja. „Nii ta läks ja nüüd on see juba nagu vajadus, mitte et ma pean, vaid ma tahan külma vette minna."

Ujumas käivad nad teisipäeviti ja neljapäeviti peale tööd ning grupina koos nn endiste koerukatega reede õhtuti ning laupäeva ja pühapäeva päeval ehk neli-viis korda nädalas. „Kodus paneme ujumisriided selga, hommikumantli ja jope peale, sokid ja saapad jalga ja sõidame autoga kohale. Abikaasa lõhub soojenduseks jääd – rada on neli-viis meetrit pikk – ja mina aitan hargi või rehaga suuremad tükid välja õngitseda või lükkan jää alla. Külmade ilmadega on rada raske lahti hoida. Neljapäeval käisime, reedel ei käinud vist keegi ja kui laupäeval läksime, tuli taas seitse sentimeetrit jääd lahti raiuda."

Siis soojendusriided maha, aga talvemüts jääb pähe. „Päris külmade ilmadega paneme kätte neopreenist kindad ja sokid jalga – sellest oleneb vees olemise aeg. Mulle meeldib ujuda, ma ei kannata paigal olla. Keha tahaks vees olla veel rohkem, aga käed-jalad ei lase, neil on juba külm," tutvustab Silja protseduuri.„Kõige parem tunne on see, kui veest välja tuled. Ma ei oska seda isegi kirjeldada, selline mõnus ja teistsugune tunne, energia ja adrenaliin. Nahk õrnalt torgib, kui külm ja soe kokku saavad – see on väga hea tunne. Paljud seda ei mõista, töökaaslasedki vaatavad suurte silmadega, et mis seal külmas jääaugus saab head olla. Aga proovi ära, siis saad teada!"

Tervisele on taliujumine mõjunud ainult hästi – ei Silja ega Silver pole juba kolmveerand aastat külmetushaigustesse haigestunud, vaid nohu tahtis korra tulla, aga mõlemad pääsesid sellest kergelt ja ujumisharjumust ei muutnud. Silja on kindel, et kevadel hakkab ta jahedama järveveega harjutama ka oma 3-aastast poega. „Ta on väga suur veesõber ja aldis kõike proovima. Ta tuleks juba kohe praegu kaasa, kui me hakkame ujuma sättima. Kui talle öelda, et sa ei saa, vesi on liiga külm, vastab ta: „Aga mulle meeldibki külm!""