22. veebruaril kell 10.30 on Vaol vaikne, kuigi eelteadete järgi peaks siin tärisema automaadid ja vägevamadki relvad ning nendega peaks lahinguid lööma sadakond 1. jalaväebrigaadi tagalapataljoni noorsõdurit. Aga ei miskit. Paar telefonikõnet hiljem on selge, et jäävad hiljaks.

Tund hiljem on pauku ja suitsu, haavatuid ja langenuid ka. Kollast vesti kandev rühmaülem Taavi Tõnisson selgitab, et kuigi kogu tegevus pandi kaardil paika, selgus kohapeal, et maastik erineb mõnevõrra kaardist ja tegevus tuli ümber mängida. Kollane vest tähendab muide, et ta on mängus üks vahekohtunikest. Nood hoiavad silma peal nii kaitsjate kui ründajate tegevusel ja määravad, kes saab haavata või surma vastavalt sellele, mis vigu poisid teevad.

Sõdurpoiss, tankitõrjerelva imitatsioon õlal, jookseb teele ja võtab sihikule ühe elumaja. „Kõrvad kinni," hüüab Tõnisson (mulle) ja kohe kärgatabki hirmus pauk. See on teadjate meelest pärisrelvale suhteliselt ligilähedane, kuigi ehtsa relva kõrval seistes peavad kõrvas olema tropid ja nende peal klapid. Mina jään ellu, kuid vahekohtunik Tõnisson tormab pundi jalaväelaste poole ja kuulutab neist kolm haavatuks – laskur oleks pidanud märkama, et omad tema selja taga on lähemal kui 40 meetrit. Päris sõjas oleks see lõppenud kurvalt.

Liigume edasi Vao tühjalt seisvate majade poole. Automaaditärinat kostub igast kandist. Kaitsjad on maja sees ja teised peavad hoone vallutama. Rünnakut raskendab, et välisuksed on kõvasti kinni löödud ja siseneda saab vaid paarist katkisest keldriaknast. Käib pauk ja tõuseb kollast tossu – granaat. Vahekohtunik hindab kolm meest surnuks, nood peavad kiivrid peast võtma ja seina najale istuma jääma. Aga ründajaid muudkui lisandub. Nad rullivad end keldriaknast sisse ja lõpuks saab esimene maja võetud.

Majade vahel kõnnib ringi üks õige napis rõivis külamees ja kui keegi sel päeval tõsiselt haigestub, siis ilmselt tema, kuigi ka õppuse jaoks on ilm suhteliselt külm – 13 pügalat alla nulli. Aga ega sõda sellest küsi.

Meie oleme positsiooni sisse võtnud juba naabermaja teisel korrusel. Trepp on vanu aknaraame täis tõstetud, et ründajaid takistada. Pagan – märkmik jäi autosse, aga nii väga oleks vaja märkmeid teha. Õnneks on ühe toa seinal veel veidi tapeeti ja sõjaolukorras kärab seegi. Nooremleitnant Jüri Bakhoff küünitab end ankast alla vaatama, hüüab mööda seinaäärt  hiilvatele ründajatele: „Vaadake ikka üles ka!" ja viskab neid lumepalliga.

Mulle annab ta kaitseprillid, sest automaadid puistavad hülsse laiali, kuhu juhtub, ja käsib rõdul püsida, kui madinaks läheb. Ja läheb. Keegi hüüab, et abiväga läheks tarvis. Kaitsja viskab trepikotta granaadi. Jälle paar hukkunut lisaks. Ühel noorel ründajal saab automaadi pardunisalv tühjaks, aga uus jupsib. Nii palju t-tähega sõnu pole tükk aega kuulnud.

Lõpuks on kord majas ja kiivrita mehed (need langenud) seisavad nukralt maja nurga juurde – nemad peavad reeglite järgi järgmise maja vallutamise vahele jätma. Seltsi pakuvad neile kohalikud rüblikud.

Viiest Vao tühjana seisvast korrusmajast vallutati õppusel ära neli. Bakhoffi sõnul olid Vao majad hea harjutuskoht. „Keskkond tekitab teise tunde. On suur vahe harjutada meie kinnisel territooriumil, kus ainsateks liikujateks on meie oma sõdurid, või korrusmajade vahel, kus on ka elanikke. Sõdurid said hea tunnetuse, et nad peavad olema ettevaatlikud, kuhu ja millega lasevad ja kuidas tegutsevad."

Taktika baaskursus kestis kokku seitse nädalat, kuhu mahtus nii teooriat kui praktilisi õppusi. „Sel nädalal õppisime tegutsema hoonestatud alal. Linnalahing on oma mitmetasandilisuse poolest üks keerulisemaid ja noorsõdurid said sellega hakkama hindele „hea"," ütles Bakhoff pärast õppust.

Jalaväekursuse viimane, kontrollnädal lõpeb kontrolharjutusega  Ervital 7. märtsil, kuhu on koos kohtunikega oodata 200 mundrikandjat 1. jalaväebrigaadi tagalapataljonist. Alal liigeldakse kümne maasturi ja kuni 20 veoautoga. Õppuse käigus eramajade hoovidesse ei tungita ja kasutatakse eelnevalt kooskõlastatud alasid. Tegutsetakse põhiliselt lautade ja lagunenud majade ümbruses, mõisapargis, raamatukogu ja lasketiiru ümbruses.

 

Pildid 1. jalaväebrigaadi õppusest Vao külas