« Tagasi

Järvamaa põhikoolide teaduskonverents „Loodus on lahe” on populaarsust kogumas

Neljapäeval, 3. mail toimus Järvamaa põhikoolide teaduskonverents „Loodus on lahe" teist korda.  Sündmust korraldas Peetri Kool ja tegevusi viidi läbi Peetri rahvamajas.

Tänavu osalesid teaduskonverentsil lisaks Peetri Kooli õppuritele ka õpilased Albu Põhikoolist, Ambla Lasteaed-Põhikoolist, Imavere Põhikoolist ja Rocca al Mare Kooli Vodja õppekeskusest.

Konverentsi idee sündis 2016. aasta sügisel meie õpilasesinduse ja huvijuhi ühisloominguna. Õpilased soovisid teistsugust õppimisvõimalust ja sisendina anti ka loodusteemad. Huvijuhi kaasabil töötati välja formaat ja väiksema töörühmaga ka täpsem sisu. Abijõududena lisandus meie oma kooli füüsikaõpetaja ning külalised mujalt.

Nii oli see ka tänavu. Oleme jäänud looduse teema juurde, sest see on lahe ja siin on, mida uurida ning avastada!

Teaduskonverentsi eesmärk on populariseerida teadust noorte seas ning tuua teadus noortele lähemale. Ehk siis teha teadus noortele kättesaadavamaks.

Päev oli pikk ja sisutihe.

Esimene õpituba oli mehaanikavaldkonnast ja selle  viis läbi meie oma kooli füüsikaõpetaja Janno Nau.

Füüsika on loodusteadus, mis uurib loodust selle kõige  üldisemas mõttes. Füüsika on täppisteadus, kus nii katsed kui teooria tuginevad matemaatikal. Antiikajal nimetati füüsikaks kogu loodusteadust. Vanakreeka sõna physis tähendab loodust. Iseseisvaks teaduseks sai füüsika alles 16.–17. sajandil.

Mehaanika tuleneb vanakreeka väljendist ja tähendab „masinate ehitamise kunst." Mehaanika on füüsika haru, mis uurib kehade paigalseisu ja liikumistingimusi ning liikumiste põhjuseid ehk siis jõudude vastastikust mõjumist.

Õpitoas tehti lihtsaid ja põnevaid katseid igapäevategevuste, seadmete ja tööriistade toimimise lahtimõtestamiseks. Näiteks: kuidas on võimalik, et õhk kannab raskeid lennukeid; miks vähem jõudu kasutades peab läbima pikema teekonna; miks paberileht liugleb õhus, aga sama leht kokkukägardatult kukub kiiresti jne.  Kuiv teooria ja füüsikaseadused said osalejate jaoks lihtsaks, elavaks ja mõistetavaks.

Teine õpituba tutvustas Lõuna-Ameerika linnutapikute elu, käitumist, toitumist, nende kodustes tingimustes pidamist. Saadi aimu ka Eestis elavatest peamistest ämblikutest. Õpituba viis läbi tuntud ämblikukasvataja Toomas Pranstibel.

Mõte labakäe suurusest karvasest mürgiämblikust klaaskastis meetri kaugusel voodist ajab ilmselt enamikule inimestest õudusevärinad peale. Üldjuhul jagunevad inimesed kaheks – ühed  ei julge vaadatagi, teised aga tahavad katsuda ja pai teha.

Ämblikke leidub väga ilusates värvitoonides, punaste, roosade, kollaste ja valgete mustritega. Erinevatel liikidel on erinev iseloom, mõni on rahumeelne, mõni on väga vilgas. 

Eesti lemmikloomapoodides üldjuhul ämblikke ei müüda, vaid väga vähestes. Huvilised ostavad neid üksteise käest või toovad Soomest, Rootsist, Saksamaalt ja Venemaalt. Ostes välismaalt ämbliku, tuleb kindlasti piiril sekelduste vältimiseks vähemalt ostutšekk alles hoida. Euroopa Liidus sellega suuri probleeme pole, küll aga on Lõuna-Ameerikas riike, kust ämbliku või mõne muu ohustatud liigi väljaviimine võib lõppeda reaalse vanglakaristusega. Paljud liigid on usinate kollektsionääride tõttu looduses tõsisesse ohtu sattunud ja seadused on karmid.

Eestis on ämblikupidajaid võrdlemisi vähe, mujal maailmas on see hobi levinud. Põhiliselt peetakse kodudes tarantleid ja linnutapikuid, kelle suurus varieerub mõne sentimeetri pikkustest liikidest supitaldriku mõõtu hiid-linnutapikuteni.

Pranstibel on ämblikke kasvatanud juba üle kahekümne aasta. Tema sõnul on nad vähenõudlikud ja üldjuhul rahulikud loomad. Süüa tahavad kaks korda nädalas. Peamiselt putukaid. Täiskasvanud linnutapikud vahetavad paar korda aastas kesta, aga väikesed pojad teevad seda väga tihti. Vana kest jääb lihtsalt väikeseks. Ämblikud on öise eluviisiga loomad ja seetõttu on nad päeval väga rahulikud, võib isegi öelda, et uimased. Kuid õhtu saabudes muutuvad vilkaks ja aktiivseks. See aktiivsuse tase on muidugi liigiti erinev. Ämblikke peetakse kodustes tingimustes üldjuhul klaasist kahe uksega puurides. Noori isendeid ka plastkarpides. Ämblikke hoitakse eraldi, vastasel juhul söövad tugevamad endast väiksemad ära. Noortel ämblikutel sootunnused puuduvad ja seetõttu on raske vahet teha, kes on emas-, kes isasloom. Ämblikupoegi ostes  võetakse tavaliselt 10-15 tk korraga, et oleks suurem võimalus mõlemast soost isendeid saada. Linnutapikud söövad valdavalt ainult putukaid. Suuremad liigid püüavad ka pisinärilisi. Vaid hiid-linnutapik on võimeline väiksemaid linde püüdma ja sööma – kuid sellest on saanud tema väiksemad liigikaaslased endale nime – linnutapikud.

Pranstibelil oli kaasas kuus erinevat linnutapikut, keda ta õpilastele ükshaaval näitas ning sealjuures nende elukombeid ning iseärasusi tutvustas.

Õpilased said teada, et absoluutselt kõik ämblikud on mürgised. Lihtsalt enamiku ämblike mürk ei tee inimesele mittemidagi. Eestis ei ela looduslikult ühtegi inimesele ohtlikku ämblikku.

Kolmas esineja oli Marko Valker, kes tutvustas lindude rändeteid ja –strateegiaid. Marko Valker on ornitoloog ja loodusteaduste populariseeerija. Ta töötab loodushariduse spetsialistina Silma Õpikojas. Lindude jälgimise kogemust on tal üle 30 aasta.

Vanasti, Aristotelese ajal, arvati, et linnud lihtsalt kaovad ära, et nad lähevad tiiki või järve põhjamutta magama nagu konnad. Lindude rõngastamisega tehti algust 1899. aastal. Eesti aladel elanud baltisakslased olid loodushuvilised ning hakkasid eestvedama seda, et siin ka linde hakataks rõngastama. Lindude rändel on kaks peamist põhjust – toitu hankida ja järglasi saada.

Eesti linnustikust on paiksed alla kümnendiku liikidest. Rändlinnud jagunevad peamiselt kolme gruppi.

Haudelinnud ehk suvekülalised on need liigid, kes siia pesitsema tulevad. Läbirändajad siin ei pesitse ega pikalt ei peatu, natuke puhkavad ja liiguvad edasi. Talilinnud saabuvad meile talvituma külmematelt põhjaaladelt.

Eesti paikneb globaalse tähtsusega Ida-Atlandi rändetee ääres. See rändetee ühendab 75 maailma riiki, mida läbib 295 linnuliiki. Kokku läbib seda teed igal aastal ca 5 miljonit isendit.

Kõige suurem maailmarändur on randtiir, kes läbib igal aastal 35000-50000 km. Maailma kõige kõrgemalt rändav lind on vööthani, kes võib lennata kuni 9 km kõrgusel. Kõige kiiremaks ränduriks on rohunepp, kes suudab läbida ca 6500 km ilma vahepeatusteta. Lindudel aitab õige rändetee leida geneetiliselt pärandatud informatsioon. Linnud kasutavad orienteerumiseks Maa magnetvälja, tähti jt taevakehasid.

Õpilased said mitmeid nippe, kuidas neil on võimalik rändlinde kaitsta. Õpiti loendama lendavaid linde ning kasutama äppi, mille abil linnuliike määrata.

Neljas etteaste sel vahval teaduspäeval oli taaskord MTÜ Teeme Keemiat teadusteater (nagu ka eelmisel aastal).

Kui päeva alustati füüsikaga, siis oli paslik see keemiaga lõpetada. Ka eelmisel aastal oli see täpselt nii!

Tänapäeva keemikute eelkäijad on alkeemikud, kes püüdsid luua tarkade kivi ehk ainet, mille abil saaks teisi aineid kullaks või hõbedaks muuta ning muuta inimesi surematuks. Umbes 350 aastat tagasi mõisteti, et sellist kivi pole võimalik luua ja siis hakkas arenema tänapäevane keemia. Keemia on loodusteadus, mis uurib aineid ja nende muundumist teisteks aineteks.

Noored keemikud tegid vahva teadusteatri etenduse, kus külmutati puuvilju, tehti tuld, tossu ja pauku. Valmistati jäätist ja söödi see üheskoos ära. Õpilastele meeldis väga see, et nad olid protsessi kaastud ning tähtsad osatäitjad laval igas katses ja ettevõtmises. 

Sisutihe ja õpetlik päev oli!

Tänan kõiki, kes andsid panuse Järvamaa põhikoolide teaduskonverentsi elluviimisel ja toimimisel:

Janno Nau

Lea Tammiste

Rainer Tõnnis

Sten Egert Liivak

Arli Orlovski

Karolin Kons

Liis Villemsaar

Janari Saar

Samuel Vilipõld

Arvo Orlovski

Getter Klaas

Peetri Kooli söökla toimkond

Jt.

 

Kaidi-Ly Välb

Peetri Kooli huvijuht ja konverentsi korraldustoimkonna mentor