Head külalised! Rõõm on koos teiega tähistada Eesti Vabariigi 102. sünnipäeva. Käesoleval aastal tähistame Eesti ühe olulisema kirjaniku Jaan Krossi sajandat sünnipäeva. Jaan Kross on öelnud 1995. aastal Rahva Hääles: " Kui palju on maailmas selliseid juhtumeid nagu Eesti puhul, et antakse kaks iseseisvumist ühe inimpõlve jooksul? Tõmmata kaks peavõitu, see on juba midagi väärt.» Tõesti, ma ei tea palju on selliseid riike? Kuid peame tõdema, et  iseseisvus ei ole tulnud lihtsalt. Meie esivanemad on pidanud taluma võõrvõimu. Kannatati vägivalla all ja taluti kaotusi, mistõttu oli igatsus vabaduse ja kodu järele suur ning selle nimel oldi valmis tooma ka suurim ohver. Meie esivanamate pingutused ei ole olnud asjatud, usun, et elame nende unistustes - meil on vabadus, oma keel, maa ja kultuur, oma riik!                                                                                    

Kui vaatame tagasi läinud aastale siis võime öelda, et see on möödunud meile armsa ja koduse suurkirjaniku Anton Hansen Tammsaare loomingu saatel. Film „Tõde ja Õigus" on meid kõiki uuesti kõnetanud ja andnud edasi meie ühiskonda arutelu ja mõtteid tõest ja õigusest. Täna  on siin paslik mõelda, mida soovis Tammsaare meile antud teosega edasi anda? Kas seda, et eestlastena peame olema sitked, seisma enda tõe eest, hoolimata selle hinnast? Või siis seda, et iga hinnaga oma tõe eest seismine lõppeb kurbuse ja üksindusega? Ühest vastust sellele ei ole, kuid usun, et Vargamäe loost on meil nii inimestena kui ühiskonnana palju õppida. Leian, et tõde on olulisel kohal, kuid enda tõe eest seismine ei ole väärt vimma ja vastandumist.

Eesti on kiiresti arenenud riik, mis naudib digitehnoloogia hüvesid, kuid tehnoloogia on muutnud meie omavahelist suhtlemist ja ühiskonda. Kurb on, et kommentaariumitest on jõhker väljendusviis jõudnud meie igapäevaellu. Samuti kasutatakse osavalt sotsiaalmeediat, et vastandada ühiskonda, kogukondi ja levitada valeinformatsiooni. Sageli ainult selleks, et seista „enda tõe" eest. Jah, vaba riik ja sõnavabadus toetab seda, kuid vabadusega kaasneb ka vastutus. Kodanikena peame suutma eristada, mis on tõde ja vale. Tänase digiühiskonna ja Vargamäe loo vahel on olemas läbiv joon ja sarnasus. Ise leian, et Vargamäe Andrese ja Oru Pearu loost on õppida seda, kuidas mitte talitada. Pigem peame eestlastena tegutsema rohkem koos ja kuulama üksteise seisukohti ja leidma kompromisse, mis viiks meid rahvana edasi.  

Järvamaa 2015. aasta kultuuripärl Ants Välimäe on seadnud järgnevad sõnad: Põlvest – põlve on meie isad ja vanaisad kandud ja andnud edasi vanu laule, jorutavaid, ka karuseid.                Põlvest põlve on meie emad ja vanaemad kandnud ja andnud meile edasi tantse, rõõmsaid ja kurbi, särtsakaid ja tasaseid.  Iga järgmine põlvkond on neid edasi kandnud juba pisut muudetuna, omamoodi. Nii on need laulud - tantsud ajas muutunud, nagu me isegi. Muutunud aina lustakamaks, muretumaks ja kergejalgsemaks. Nagu me isegi. Just see oskus muutuda ja edasi liikuda, sellest vanast, mille taha edasiliikumine takerdub ka lahti lasta. Just see oskus ja omadus on teinud meid ellujääjaiks – põlvest – põlve. Mäletagem seda, kus me oleme tulnud ja andkem edasi Eesti sündimise lugu ning samas, olgem julged vaatamaks tulevikku ja loobuma sellest, mis takerdab edasiliikumist!

Head vabariigi sünnipäeva.