Kolmapäevad on aiatööpäevad

Pildil: Koigi Kooli õpilased Kadi Säde (8. klass, vasakult) ning Saskia ja Stella Tšerednik (3. klass) tõmbavad paari tunniga peenardest välja kärutäie umbruohtu. Neid juhendab kooli aednik Helle Opivalov, kooli direktor Annela Ojaste käib tihti aias õiteilu imetlemas.

 

Koigi Kooli aed on igas mõttes eriline. Esiteks polegi teisi – Koigi oma on Järva vallas ainuke. Teiseks pole see tavaline, vaid aed läbi ajastute, mis on jagatud neljaks: ühes osas näeb 18. sajandi, teises 19. ja kolmandas 20. sajandi aeda ning neljandas saab lasta ideedel lennata – see on tulevikuaed, kus pilk on pööratud liigirohkusele ja taimestiku lopsakusele ning vähese hoolduse vajadusele.

Koigi Kool on eriline ka seetõttu, et koolis töötab täiskohaga aednik. Helle Opivalov, kes on selles ametis aastast 2005, pajatab, et alguses oli uue aiaga tööd palju. Lapsed aitasid nii kevadel, suvel kui ka sügisel. „Alustasime aia ümberkujundamisega aastal 2014. Kõik, mis vääris vanast säilitamist, näiteks pärandtaimed, hoidsime alles. Teisel aastal lugesid lapsed kokku, et suvekuudel rohisid nad muldkeha kuus-seitse korda. Muldkeha rajamine oligi kõige raskem. Laste, nende vanemate, kogukonna, õpetajate ja nende perede koostöös saime hakkama," räägib Helle.

Koigi kooli õpilased käivad suvel aias abiks paar tundi kolmapäeviti. Selle ajaga jõudis kolm tüdrukut peenardest välja tõmmata kärutäie umbrohtu. „Mõnele lapsele meeldib väga aias töötada. Täna pidi neid rohkem tulema, seltsis oleks olnud parem," räägib Helle oma kogemustest, sest on isegi Koigi koolis õppinud ja kooliaias tööd teinud. Siis oli muidugi hoopis teine aeg ja aed.

No on suvi. „Üle päeva käi vihmutamas. Kõige kahjum oli suvikutest – need tahavad ikka juua, juua, juua. Peiulilled (Tagetes) hakkavad juba kosuma – äraõitsenud õisikud tuleb eemaldada. Siis lähevad jälle ja õitsevad sügiskülmadeni," lausub Helle ja täpsustab, et need taimed ei salli pigem vihmast suve. Taluvad küll hästi kuivust ja kuumust, kuid see suvi oli neilegi liig.

Ainus vesine koht aias on tiigike, milles ilutsevad vesiroosid.

Aia idee hakkas arenema pärast kohtumist Eesti Vabaõhumuuseumi teaduri Anneli Banneriga, kes uuris kooliaedade ajalugu. Aia projekti koostasid maastikuarhitektuuri õppivad tudengid. Helle tutvustab 20. sajandi osa, kus tähtsal kohal on kõik aiasaadused ja lisaks õiteilule näeb kasvamas ka meloneid, küüslauku, tomateid – suured pargipuud varjavad küll nende põski päikese eest ja seepärast punaseid ei paista.

On ravim- ja maitsetaimi: saialilled, meliss, piparmünt ja iisop ootavad korjamist.

Õunaaed on juba viiekümnendatest. Marjakobarad pihlapuudel koguvad värvi.

Taimed peavad peenras paiknema mitmetasandiliselt, see paneb Hellel pea tööle. Näiteks peenra keskele on ta sättinud üheaastase, väga dekoratiivse taime kõrgusega kuni 150 cm, mida hinnatakse kiire kasvu tõttu ja mille nimi on mustjas sorgo. Ebakorrapärase kasvukujuga puhmikuid moodustav lumi-piiphein on mitmeaastane ilukõrreline. Hallil aruheinal on toredad tutid.

Mõnda peenart ääristab pukspuuhekk, kuid see on külmaõrn taim, siingi on seda tulnud kolm korda uuendada. Eriti ei armasta nad eredat talvist päikest. Nii koguvad taimetarkust ka õpilased. „Täna tüdrukud küsisid mu käest, et miks siin aias on kortslehed – need kasvavad ju heinamaal. Ära tundsid! Kortsleht on kasulik ravimtaim, küllap vanaemad teavad."

Aias toimuvad lisaks loodusõpetusele ka matemaatika ja teiste ainete tunnid. Õpilased tahavad ilusa ilmaga õues õppida.

Kui koolis on vaja vaase lilledega täita, leiab aiast ikka midagi. Kevadel pakkusid õiteilu pojengid. Praegu kaunistavad aeda südasuvised õitsejad floksid ja hortensiad. Eriti armsad on roosade õitega Wim's Red' ja Roosa Annabelle. „Need on tänuväärsed taimed, sest äraõitsenud õisikud on ka talvel kenad. Südamega silitan," põhjendab Helle taimede head kasvu. Ja väetab taimi kanakakaga. See on öko.

Hortensiate vahel kasvab huvitav hosta – Praying Hands ehk palvetavad käed. „Mulle oli see väga tore avastus," tunnistab Helle ja lisab, et pikkamööda jalutades võib silmata teisigi huvitavaid taimi.

Kui on vaja taimi osta, pole direktorid seni koonerdanud.

Koigi Kooli direktori Annela Ojaste sõnul tasub kogu töö ja vaev aias end ära – ilu on oluline. „Minu lemmik on tulevikuaed, kus kõik on lopsakas ja kaootiline," tunnistab ta. „Aga mulle meeldib ka aednikumaja esine mõnus ja päikeseline plats, kus kunagi mõisaajal asus triiphoone. Kevadel, kui minu aias olid piparmündid alles sõrmepikkused, oli aednikumaja juures neid juba suur põõsas."

Sinna, vana paekiviseina äärde, plaanib Annela rajada kastaia, kuhu õpilased saavad kasvama panna köögiviljad ja maitsetaimed. „Mõte on neid kooli sööklas tarbida. Lisaks õpetuslik aspekt, millised taimed hästi koos kasvavad, millised on kaheaastased ja palju muud. Seda õpetab meie aednik," ütleb Annela. Ta lisab, et sellise mõtteviisiga inimesed sobivad siia kooli, kogu kollektiiv hindab ilu enda ümber.

Aed on kõigile avatud. Paljud käivad siin jalutamas. Võõrast rahvast käib ka. „Paar nädalat tagasi käisin kastmas, kui siin tehti fotosessiooni – üks vanamamma lapselapsega. Kenad pildid tulid," ütleb Helle.