Eakad panid oma lood kirja

Albu eakate ühenduse juhatuse liige Õile Kalme (pildil) tegi läinud aasta novembris, kui Albu kandi eakad viimast korda enne piiravat viirust kokku said ja Jäägri Villas ühenduse seitsmendat sünnipäeva tähistasid, üleskutse – paneme oma elud kirja. „Andsin kondikava, milline see „Minu lugu" võiks olla: kus sündisin, lapsepõlvest, kooliajast, tööst, perest, lastest ja lastelastest ja nii edasi. Tean, et üle paarikümne eaka kirjutas endast midagi," ütles Õile.

Mõni lugu tuli pikem, mõni lühem. Näiteks Hans Saluste kirjutas, kuidas ta aastatel 1948 – 1950 ja 1954 – 1957. aastal õppis Jäneda Põllumajandustehnikumis. „Kord koolis oli nagu sõjaväes. Õhtuti toimusid õppurkonna vanema poolt loendused. Kui laupäeval koju tahtsid sõita, pidid tegema avalduse, millele esimese nõusoleku andis klassijuhataja. Edasi tuli minna õppealajuhataja Uibo juurde. Tema meeldivamaks ajaviiteks oli õpilaste üle irvitamine. Sageli kestis see nii kaua, et Virumaa poisid ei jõudnudki enam rongile ja loaga polnud midagi teha," meenutas ta esimest õpingute perioodi.

Väga head mälestused on tal eesti keele õpetajast ja klassijuhatajast Veera Saarest, kirjanikust, kellest sai ka A.H. Tammsaare kirjanduspreemia laureaat. „Väheste tundidega püüdis ta anda ainet kontsentreeritult. Samuti pidas ta vajalikuks Eesti kirjanduse paremiku põhjalikku tutvustamist," kirjutas Ants.

Elma Sõmer on viimased viiskümmend viis aastat elanud Albus. Sündinud on ta hoopis Järvamaa teises servas Käru vallas. Isa ja ema pidasid seal väikest talu. Juhtus nii, et isa läks Saksa sõjaväkke ja jäigi, 1946. aastal kolm päeva enne oma 36. sünnipäeva suri ka ema ja Elma jäi üksinda õde ja venda kasvatama. Ta oli siis 11. Üks vanatädi elas veel kaks aastat nende juures ja siis jäid lapsed omapäi. Talusse määrati hooldaja, kes pidi sügisel põllud kündma ja kevadel külvama, aitama koristada. Lapsed hakkasid ka ise töödes kaasa lööma. Elma sõnul on ta põllumajanduses hobustega kõik tööd ära teinud. Kooliski sai käidud. Õigemini kuus klassi lõpetasid nad koos õega, seitsmendasse läks esmalt õde ja kui temal kool läbi, sai kooli minna ka Elma. Ta ei mäleta, et millestki oleks puudust olnud. Lehma ja siga sai peetud, samuti kanu, kartul kasvas põllul, metsas marjad ja seened – toit oli laual.

Elma ütleb, et vanast peast saab ta aru, et oleks pidanud omal ajal vanemate inimeste käest nii üht kui ka teist küsima. Ikka sai mõeldud, et eks aega ole. Lõpuks pole aga enam kelleltki küsida. Seepärast talle meeldiski mõte oma elulugu kirja panna, et lastel ja lastelastel oleks midagi lugeda. „Mis siin karta on – elu oli, nagu oli," ütles ta kirjatöö kohta. Elma Sõmeri elust saad pikemalt lugeda maikuu esimesest Järva Valla Lehest.

„Üleskutse mõte polnudki hakata raamatuid välja andma, vaid need oleksid mälestused oma lastele ja lastelastele," ütles Õile.