10. ja 11. juulil toimusid esimesed Järva valla kirikute päevad, mille näitustest, loengutest, ekskursioonidest ja kontserditest said osa sajad inimesed nii Järva vallast kui ka kaugemalt. Ringi sõitis ka Järva vallaraamatukogu buss Krõõt, mida roolinud Koigi raamatukoguhoidja Malle Kreek tunnistas, et sai laupäeval Koerust ühe uue lugejagi.

 

Tuntud laulja ja kalmistuhuviline Voldemar Kuslap rääkis Järva-Jaani ja Koeru kirikus huviliste oma kalmistukülastustest ja tegi ringkäigu Järva-Madise kalmistul.

Kuslap rääkis, et kui ta esimest korda külastas Moskva Novodevitšje kalmistut, jäi tal mulje, et Venemaal valitseb võim vaimu – terve suure kvartali peal, kuhu olid maetud kindralid ja kindralikesed, oli püstitatud kallihinnalised, hiigelsuured ja maitsetud hauasambad, mailmakuulsate heliloojate hauaplaadid olid aga silmatorkamatud. „Aga ikkagi tasub seda külastada. Kui viimati käisin, oli tsirkusemehe Juri Nikulini haua peal terve looaaed," ütles ta. „Kaks hauda, mis on alati erakordeselt lillerohked, on Moskvas Vladimir Võssotski ja Pariisis Montmartre'i kalmistul lauljatar Dalida haud."

Huvitav oli külastada ka Pariisi Père-Lachaise'i kalmistut, kuhu on ainsa eestlasena maetud Koerust pärit kunstigeenius Eduard Wiiralt.

Kuigi Kuslap on Eesti kalmistute ajaloost kirjutanud isegi raamatu, nimetas ta end fanaatiliseks asjaaramastajaks, kellele kalmistutel käimine on olnud hobi juba aastakümneid. Kuslap tunnistas, et esmapilgul võib tema harrastus nii mõnelegi inimesele imelik tunduda. „Ma ei käi kalmistutel usulistel kaalutlustel, vaid kultuurilooliselt tähtsaid haudasid, silmapaistvaid hauakive ja põnevaid sepisaedu otsimas – olen uudishimulik inimene," sõnas ta ja lisas, et ajakirjadele Elukiri ja Eesti Ajalugu artikleid kirjutades on ta mitu korda läbi käinud pea kõik Eesti kalmistud.

Kuslapi sõnul on Kesk-Eestis palju huvitavaid kalmistuid, kuid tegelikult leiab huvipakkuvat igast surnuaiast.

Järva-Jaani kalmistul üllatas teda, et siia on maetud nii palju baltisaksa kõrgaadli esindajaid. Ta sai teada, et siia on maetud ka Raimond Valgre isa. Või siis Aksel Tiik, EPA õppejõud, ajaloolane ja Eesti spordimuuseumi kauaaegne juht, ja tema abikaaasa Vaike Tiik – kunstiteadlane, Tartu kunstimuuseumi direktor, kellelt on ilmunud väga põhjalik Ants Laikmaa monograafia. Pilkupüüdev on musta luigega hauasammas, mille autor on skulptor, ERKi õppejõud ja skulptuurikateedri juhataja Aime Jürjo, kelle vanemate kalmul see kaunis hauatäis seisab.

Veel imestas ta, et Järva-Jaani on maetud omaaegne kergejõustikukuulsus Totti Kasekamp. „Teenimatult unustame olulised inimesed, kes alles äsja meie kõrval tegutsesid," ütles Kuslap.

Järva-Madise on kalmistute mõistes Eestis väga oluline. Vanal kalmistul puhkavad Eesti olulisema kirjaniku Anton Hansen Tammsaare vanemad ja paljud „Tõe ja Õiguse" tegelaste prototüübid. Kuslap kiitis, et Tammsaare vanemate hauad on hoolitsetud, kuid nii mõnegi „Tõe ja Õiguse" tegelase prototüübi kalmu eest võiks rohkem hoolt kanda. Samuti puudutas teda mõne aasta tagune käik Peetri surnuaiale, mis oli siis täiesti hooldamata ja rohtunud.

Järva-Madise kiriku juures asuval kalmistul jalutades tunnistas Kuslap, et seal on üks hauakivi, mis on tema arvates üldse üks ilusamaid ja stiilsemaid, mida ta on näinud. „Kui ma seda esimest korda nägin, siis olin elevil nagu väikene laps," sõnas ta. Tegemist on neli aastat tagasi surnud Järva-Madise koguduse õpetaja Pille Salveste hauakiviga. See on must hauakivi, mille seest on välja lõigatud rist. Kuslap oli õnnelik, et sai Järva-Madise kalmistul kohtuda ka Pille Salveste tütre Liina Soonega.

 

Järvamaa muuseumi sõprade selts väisas kirikute päevi Ründo Mültsi juhtimisel, kelle sõnul on muljed ettevõtmisest head. „Esialgu tundsin muret, kas saame 40 inimest täis, et bussiretkele tulla. Aga polnud mingit küsimust," tunnistas Mülts.

Ta kiitis ringkäiku Järva-Madise kalmistul koos Voldemar Kuslapiga, samuti õpetaja Pille Salveste mälestuseks püstitatud hauatähist, mis pakkus elamuse.

Mülts tunnustas Järva valda, kes on võtnud ette sellise olulise kultuurivaldkonna ja seda nii oma valla inimestele kui ka võõrastele nii oskuslikult tutvustab. „Käisime neljas kirikus ja kõik, keda olen tänasel päeval kohanud, on rõõmsad, et tõstetakse esile pühakodade väärtust, mida me ei pruugi igapäevaelus mõista," ütles Mülts ja soovis edu järgmiseks korraks.

 

Esimesel päeva pärastlõunaks oli Koeru ja Järva-Peetri koguduse diakon Jaanus Tammiste Järva-Peetri kiriku tornis koos huvilistega käinud neli korda – Järvamaa suurima kiriku tornist oli ilma uudistanud juba üle poolesaja inimese. Andrus Albrechti (Bonzo) kontsert täitis aga kiriku nii rohkearvulise publikuga, nagu viimati jõulude ajal.

 

Muinsuskaitseameti ajaloomälestiste nõunik Ilme Mäesalu rääkis nii Ambla kui ka Järva-Peetri krikus kalmistukultuurist ja kalmistute kujunemisest Eestis.

Esmalt mindi tagasi 13. sajandisse, kui Eesti alale hakati ehitama esimesi kirikuid. Järva vallas on kõige vanem Ambla kirik, sest põhjapool paiknesid Taani alad ja ordu oma alade kindlustamiseks Taani alade piirile kiriku ehitaski.

Sellega kaasnevad ka muudatused matmiskultuuris – matma hakatakse kirikaedaesse, kirikute ida- ja lõunakülge, jõukamad ja nooblimad inimesed maeti ka krikutesse, kus ihaldatuim koht oli altariesine. Mis tähised tol perioodil haudadele pandi, pole teada. Esimesed hauatähised, kõige vanemad ratasristid, pärinevad alles Rootsi ajast ehk 17. sajandist (kõige varesem on dateeritud 1594).

Kirikaedadesse ja kirikutesse maetakse kuni 18. sajandi lõpuni. Paralleelselt on kasutusel ka külakalmistud, kuhu talupojad oma lähedasi matsid. Ka see lõpeb 18. sajandiga.

Muide – toona polnud kirikuaedades selliseid suur puid, nagu praegu, neid hakati istutama alles 19. sajandi lõpus.

See, mida me praegu näeme nii kirikuaias kui ka kalmistul, on seotud Katariina II ukaasiga, kes keelas matmise kirikutesse ja kirikaedadesse ära. Kalmistud tuli rajada asustatud punktist 600–700 meetri kaugusele kas linna, koguduse või mõisamaadele.

19. sajandi lõpus hakatakse rajama ka talukalmistuid. Neid on ka Järvamaal, kus jõukamad pered, kes olid talud päriseks ostnud, rajasid kalmistu oma perele. Neid on üle 20 ja valdavalt kasutuses.

Selgeks sai, et kalmistukultuuris on kõik, nii hauatähised, pärjad, kui ka matmiskombed, seotud moega. Et jutt oli huvitav, pildimaterjal rikkalik, küsimusi palju, kuid aega nappis, lubas Ilme Mäesalu samal teemal jätkata järgmisel suvel.

 

EKA professori Hilkka Hiiopi loengud olid Koeru ja Järva-Madise kirikus. Ta ei väsinud kiitmast Koeru kiriku ime, mis kümne aasta jooksul lubjakihtide alt on oma poolesaja tudengi kaasabil nähtavaks saanud, ja peatus pikemalt eestis tegutsenud kõige vägevamal barokkskulptoril Christian Ackermannil (www.ackermann.ee/), kellega koos käisid skandaalid, kuid kes võitles end võib-olla esimesena vabakutseliseks ehk tsunfti piirangutest vabaks.

Hiiopi kaasahaarav jutustamisstiil manas silme ette, kuidas ta kibeles igal hommikul tööle, kui pruuni värvi kiht-kihilt eemaldades ilmusid Koeru krutsifiksi all olnud risti otstest figuraalmaalingud – neli evangelisti.

 

Lääne-Virumaa ja Järvamaa piirilt Nõmmkülast saabusid kirikute päevi külastama Ave Käige ja Ain Pello.

Teavet kirikute päevade kohta leidis Ave Koeru kogukonna Facebooki lehelt ja kusagilt jäi näppu ka voldik. Koeru kirkus kuulasid nad Hilkka Hiiopi ja Peetris Ilme Mäesalu leongut, Bonzo kontserti ja Järva-Jaani kirikus Vello Kallandi raamatu „Järva-Jaani Kangru Püha Georgiuse kirik ja kool" esitlust. „Hästi armas päev. Ma ei teadnudki, et siin, Peetris, saab vaadata ka kirikuraamatuid. Mulle meeldivad vanad Eesti nimed, kalmistutelgi käin neid uudistamas," rääkis Ave.

 

Päev lõppes paar tundi enne südaööd Tõnis Mäe kontserdiga Järva-Jaani kirikus, mis oli viimse kohani välja müüdud (see oli üks kahest kirikute päevade tasulisest kontserdist). Mägi esitas mõningate eranditega vaid oma poole sajandi jooksul kirjutatud laule, teiste seas ka kolm-neli pala kõige viimaselt plaadilt „AO valgus", ja imestas, et on juba 73 – kuhu see aeg on läinud? Kontsert oligi nagu muusikaline jalutuskäik läbi Tõnis Mäe elu – isiklik ja siiras.

Uusi lugusid tuleb juurde. Vahel juhtub mõne vanaga nii, et see jääb mõneks ajaks kõrvale. „Täna ma laulsin „Liivakella", ma pole seda ei tea kui kaua laulnud, aga täna mulle tundus, et siia see sobib. Lood ei kao, kuid mingitel hetkedel kaotavad nad oma jõu, neid peab veidi värskendama," põhjendas ta.

Mägi tunnistas, et kirikutes ta just liiga tihti ei esine. Kõige enam on ta laulnud Tallinnas Jaani kirikus ja Tartus nii Jaani kui ka Pauluse kirikus. Järva-Jaani kirkus oli ta esimest korda ja talle meeldis siin väga.