6. veebruaril ei seisnud Koeru koolis õpilaste ees mitte õpetajad, vaid tuntud Eesti inimesed, oma ala professionaalid. Koeru keskkooli õpilasesinduse president Hannes Linno ütles, et neid otsides saatis õpilasesindus laiali ligi 100 e-kirja kutsega tulla tunde andma. „Üks kolmandik ei vastanud üldse, teine kolmandik ütles ei ja kolmandik kas tulid kohale või leppisime kokku mõne teise, neile sobiva kuupäeva," selgitas Linno.

Nii saabuski professionaalide päeva järellainetusena 19. veebruaril Koeru kirjanik Andrus Kivirähk ning andis Aruküla mõisa saalis ühe tunni noorematele ja teise vanematele õpilastele.

„Lugemine on puhas luksus – see võtab aega ja paljudel inimestel seda pole," rääkis Kivirähk. „Kui töötad 8 või 10 tundi, oled rampväsinud ja ei jaksagi lugeda. Mõisnikud lugesid – neil polnud vaja tööd teha. Lugemine oli härraste luksus siis ja on ka tänapäeval. Lugemine on nagu šokolaadi söömine – mõnus, luksuslik meelelahutus. Kui ma paar päeva ei loe, muutun närviliseks."

Enda raamatuid ta ei loe, sest teab, mida neisse kirjutas. Küll rääkis ta õpilastele „Rehepapist", krattidest, libahuntidest ja kuradist, kes on meie muinasjuttudes teiste maade omadest sootuks erinevad. „Meie kratt ei tassi koju kulda ega kalliskive, vaid pätsi leiba ja liha. Libahunt on mujal kuri tegelane, inimene muutub igal öösel libahundiks ja teeb õudseid asju. Eestis käib pereema kolm korda ümber halli kivi, muutub hundiks, murrab naabri põrsa maha, tuleb koju ja hakkab sellest süüa tegema – see on nagu poeskäik," selgitas Kivirähk.

Kui „Rehepapist" valmis film, siis tema teisest tuntud raamatust „Mees, kes teadis ussisõnu"  Eestis filmi teha ei saa, sest see nõuaks liialt eriefekte. „See on veidi kurvem, selline hoiatav raamat, mis räägib ühe rahva väljasuremisest."

Hanne Linno lubas, et Kivirähk ei jää sel kooliaastal viimaseks Koeru kooli külaliseks, vaid neid jagub kaugele kevadesse.

 

Andrus Kivirähk Koeru koolis külas

 

Külla pole tulnud mitte sajajalgne, vaid kõik see mees tuli Kivirähki kuulama